Pärandtehnoloogia sügiskool 2012

TÜ VKA Rahvusliku käsitöö osakonna juhataja

matsin(at)kultuur.edu.ee

Vanade tehnikate uus elu

Ellen Värv
Eesti Rahva Muuseumi rahvakultuuri koolitus- ja teabekeskuse juhataja ellen.varv(at)erm.ee
Vaike Reemann
Eesti Rahva Muuseumi rahvakultuuri koolitus- ja teabekeskuse kuraator vaike.reemann(at)erm.ee

Eesti Rahva Muuseumi kogudes on suur hulk tööriistu ja veelgi rohkem nende riistadega valmistatud argipäevaseid tarbeasju ning rahvakunstiesemeid. Aasta-aastalt on järjest suurenenud huvi äratada see väärtuslik kuid uinuv pärand uuele elule. Mõistagi oleme tänulikud kogujatele, kes panid kirja kuidas mingit asja omal ajal tehti ja protsessi illustreerivad fotod on hindamatu väärtusega.

Hääbunud tehnika mõistmiseks on aga parim tee kogu töökäik läbi teha. Mõnikord on see protsess tarvis rekonstrueerida üsna väikesi infokilde kokku sobitades. Ja saadud või säilinud oskusi ning teadmisi ei tohi kiivalt vaka alla jätta. Kahest ERMis algatatud suunast, kuidas anda vanadele tehnikatele uus elu ja millised lootused ning koostöömõtted on tekkinud, räägimegi.

 

Ellen Värv. ERMi õpitoad.

 

Vaike Reemann. Õppefilmid „Vanade tehnikate uus elu“.

Pärandkultuuri hirm
Kalle Eller

Kultuur- kultuuritus

Akulturatsioon

Pärandkultuurihirm

Meie rahva aineline pärand

Moderniseerimine ja selle probleemid

Taaskehastamine, harrastuse ja teaduse piirimail
Meelis Säre
ettevõtja, käsitöömeister, taaskehastaja, erus kolonelleitnant, vanakaru(at)valukoda.ee

 

Viire Pajuste MA, Tartu Ülikool, viire.pajuste(at)ut.ee

 

Kahe suve jooksul (2010–2011) viidi Rõuges, linnamäe vahetus läheduses läbi kaheosaline arheoloogiline eksperiment. Selle käigus ehitati võimalikult autentseid töövahendeid ja -võtteid kasutades rauaaegse ristnurgaga, kahekihilise kisklaudadest katuse, savipõranda ja korstnata kerisahjuga rõhtpalkhoone rekonstruktsioon, mida avalikkus tunneb Rõuge muinasmaja nime all.

Hoone ehitamisel võeti aluseks arheoloogiline materjal Eestist ning täiendava teabe saamiseks pöörduti Loode-Venemaa I aastatuhande lõpusajandite hoonejäänuste ja etnograafilise materjali poole. Kaks olulist märksõna, millest lähtusin, olid: ratsionaalsus ja käepäraste vahendite kasutamine. Hoone testimiseks korraldati 2012. a talvel ka elamise eksperiment. Tegemist on seni ühe mahukama eksperimentaalarheoloogilise projektiga Eestis[1]. Inspiratsiooni selle läbiviimiseks andis isiklik kogemus, mille sain Taani eksperimentaalarheoloogiakeskuste ja muuseumite külastamisel 2004. a.

Juba Rõuge muinasmaja projekti ette valmistades seadsin sellele eesmärgid nii teaduslikus kui ka teadust populariseerivas võtmes. Ehitamise eksperimendi käigus soovisin leida vastuseid mitmetele ehitustehnilistele küsimustele ning elamise eksperimendi ajal oli plaanis hoone kvaliteedi testimine ja parema pildi saamine rauaaja elamistingimuste kohta. Teine eksperimendile seatud eesmärk seisnes arheoloogiaalaste teadmiste edastamises inimestele ning suurema huvi tekitamises meie minevikupärandi vastu.

Ehitustehnilises plaanis esitati eksperimendile mitmeid küsimusi, mis olid seotud oskuste ning tööjõu ja -ajaga: (1) Kui palju töötunde kulub konkreetse eluhoone ehitamiseks? (2) Kui palju inimesi peaks osalema hoone ehitamisel, et see saaks valmis kindla aja jooksul? (3) Kui kiiresti on võimalik omandada töövõtted?

Mõned esitatud küsimustest olid seotud tööriistavalikuga: (1) Milline on palkmaja ehitamiseks vajalik tööriistavalik, kas enne eksperimenti väljavalitud eritüübilistest tööriistadest piisab? (2) Mille põhjal valitakse mingi tööriist ning mil määral mängib töötulemuste osas rolli selle erinev kuju ja mass (antud juhul kirves)?

Üsna olulised olid ka hoone konstruktsiooni puudutavad küsimused: (1) Milliseks kujunevad lõplikud konstruktsioonilised lahendused? (2) Kui palju tehakse muudatusi võrreldes eelprojektiga?

Kõigile eeltoodud küsimustele vastused eksperimendi käigus saadi, kuid tegeleda tuli ka mõningate ehituse käigus üleskerkinud probleemidega. Näiteks palkide lõhestamine osutus raskemaks ja keerulisemaks ülesandeks, kui alguses arvatud. Töö käigus ja katse-eksitusmeetodil jõuti aga lõpuks täiesti rahuldava tulemuseni. Elamise eksperimendi ajal tekkisid küsimused ka seoses suitsupiiri tekkimisega, selle kõrguse ja konkreetsusega. Neile küsimustele saadi vastused vaid osaliselt ning mõned eksperimendi ajal ja tulemuste analüüsimisel tekkinud hüpoteesid vajavad veel kontrollimist.

Elamise eksperimendi ajal tehtud temperatuurimõõtmiste käigus selgus, et resultaat oli oodatust oluliselt parem ja hoone soojapidavam kui ehitamise käigus arvati. Soojakadu oli küll märgatav, kuid kaugeltki mitte nii suur, kui kardetud. Asjaolusid[2] arvesse võttes võib tulemusega vägagi rahule jääda.

Väga oluline oli elamise eksperimendist saadud kogemus. Saadi kinnitust sellele, et on asju, mida ilma vastavat kogemust omamata on raske või isegi võimatu ette kujutada ja mõista. Peale kahenädalast eelkütmist ja eksperimendi vahetut jälgimist sain vaid nentida: Ma teadsin, et suitsutoas elamine on kole, aga ma poleks uskunud, et see nii õudne on!

[1] Vt ka www.muinasmaja.edicypages.com

[2] Hoonel puudub vahelagi, põrand on maapinnast eraldamata ning ahi hoone kubatuuri silmas pidades suhteliselt väike

Rõivaste tootmise ja kasutamise kestlikusest

Miina Leesment

Eesti Kunstiakadeemia doktorant. Lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiilikunsti eriala ning Eesti Kunstiakadeemias magistriõppe tekstiilidisaini erialal 

 Rõivaste tootmine ja kasutamine saaks olla palju kestlikum kui see hetkel on

Millised on põhiküsimused rõivaste valimisel ja kasutamisel kaasajal? Kas rõivas on ohutu nii minule endale kui minu elukeskkonnale? Kuhu jõuavad läbi kantud esemed? Kuidas rõivaste eluiga pikendada ja mida teha ära kantud esemetega? 

Juttu tuleb alternatiivsete lahenduste välja pakkumise vajalikkusest rõivatootmisele ja – tarbimisele, kohalikust potentsiaalist ning teekonnast kestlike rõivatekstiilide tootmiseni ja valikuteni.